Arvestades Eesti turu väiksust, siis ehk kuluks meile kõigile ära paras kogus klaustrofoobiat.

Kuna me aga ei ela ideaalses maailmas, siis tuleb otsida tingimusi, mis on võimalikult lähedal ideaalsele.

Alati tuleb kuskilt alustada. Mina soovitan alustada just unistamisest. Suurelt unistamisest. Reede on selleks hea päev.

Aga mis on kuningas ekspordis? Super toode? Ambitsioonikas distribuutor? Kopsakas rahakott? Kõik need ja veel paljud teised faktorid on üliolulised, aga paistab, et kuningas on siiski hoopis lokaliseerimine.

Eksportida saab väga erineval viisil. Saab nokitseda oma põlve peal, saab oportunistlikult proovida natuke siit ja natuke sealt, saab valmistuda korralikult ette ja alles siis vajutada gaasi.

Eesti Ekspordi Fond investeeriks Eesti ettevõtete ekspordiplaanide elluviimisesse nii nõuga kui ka jõuga.

Kui ettevõtte ekspordistrateegia sisaldab liiga suures koguses ainet nimega Lootus.

Tootearendus ei ole muna ja kana probleem, sest on selge, et enne tuleb õppida turgu tundma ja alles siis kui müügipotentsiaali analüüs annab tootearendusideele rohelise tule, tasub hakata tegelema reaalse tootearendusega.

Minnes võõrale turule ei kaotata üksnes oma koduväljakueelist, vaid see eelis “antakse” konkurentidele, kelle jaoks on tegemist koduturuga. Nii et Eestis koduväljakueelist nautinud ettevõtjat tabab eksportturul topeltlöök allapoole vööd.

Vaadates enda ümber, siis paistab, et maailm võiks ka tervikuna vajada hoopis maha rahunemist, mitte üles boostimist.